Väsitav tööpäev on lõppenud. Me puhkame oma pead padjale ja naudime rahulikku ja täielikku füüsilist ja vaimset puhkust. Või nii me arvame. On tõsi, et unel on taastavad funktsioonid ja et see on eluks hädavajalik.

Aga kui me arvame, et see on nagu lüliti välja lülitamine ja väljalülitamine, siis me ei saakski rohkem eksida. Samal ajal, kui me magame, on meie mõistus ja keha väga hõivatud, et teha ülesandeid meie teadvuse taga. Ja tulemus ei ole alati meeldiv.

Siin on, alates hetkest, mil me silmad sulgeme, mis meiega öösel une ajal juhtub (või võib juhtuda).

Tunne, nagu keegi puudutaks sind magamise ajal - tähendus

Me lõdvestume ja vajume aeglaselt pimedusse. Meie lihased lõdvenevad, hingamine ja pulss aeglustuvad ning silmad hakkavad väga aeglaselt liikuma.

Aju muudab häälestust, alfa-lainetest teeta-laineteni. See on une 1. faas, kerge tuimus, mis tuleb ja läheb lainetena. Igasugune väline häirimine, näiteks müra, võib meid äratada.

Kuid pahameel ei tule ainult väljastpoolt. Järsku, magusas unes, toob meid unest ägedalt välja jalgade tõmblemine.

Need on müokloonilised spasmid, millega sageli kaasneb häiriv tunne, et me püüame vältida hüppamise finessiga, mis väljendub meie kõrval magava inimese peksmises.

Vastavalt rahvusvahelisele unehäirete klassifikatsioonile (ICSD) kannatab 60-70% elanikkonnast müoklooniliste spasmide all, kuid see on normaalne protsess, kui see ei takista magamist. Selle tähendus on siiski ebaselge.

Ühe teooria kohaselt on see osa ajust, mis vastutab ärkveloleku eest, püüdes mitte kaotada kontrolli. Üks kummaline hüpotees väidab, et see on evolutsiooniline jäänuk ajast, mil me magasime puudel ja olime ohus kukkuda maapinnale.

Langemise tunne on üks hüpnogoogilistest hallutsinatsioonidest, mida me kogeme üleminekul ärkvelolekust unele ja mis võib meile pakkuda mitmekesist menüüd visuaalsetest, kuulmis- või muudest aistingutest, mis ei ole alati meeldivad.

Eriline vorm on see, mida tuntakse rahva seas Tetrisefektina, mille all kannatasid selle videomängu sõltlased, kui nad silmad kinni panid ja nägid, kuidas tükid kukkusid.

Huvitaval kombel juhtub see ka teiste mängude, näiteks maletamise või mis tahes tegevuse puhul, mis jätab intensiivse sensoorse jälje, näiteks suusatamine või purjetamine.

Teine hallutsinatsiooniline ilming esineb võimsa müra, näiteks plahvatuse, uksekella, uksepeksu, püssipaugu või mõne muu mürina näol.

Tegelikkuses on heli olemas ainult meie mõtetes, kuigi selle nähtuse nimi ei ole päris rahustav: Exploding Head Syndrome.

Washingtoni osariigi ülikooli (USA) kliiniline psühholoog Brian Sharpless juhib tähelepanu sellele, et seni on tehtud vähe uuringuid, kuigi levimusnäitajad on umbes 10% või kõrgemad.

Sharplessi hiljutine uuring näitas, et see ei mõjuta mitte ainult üle 50-aastaseid, nagu varem arvati, vaid ka noori inimesi.

Nagu see ekspert The Huffington Postile selgitab, on see sündroom "füüsiliselt kahjutu." "Probleemiks muutub see ainult siis, kui keegi kannatab selle all sellisel määral, et see mõjutab tema und või kui ta on episoodi tõttu häiritud või usub ekslikult, et temaga juhtub midagi tõsist." See on aga ainult siis, kui ta on selle all kannatanud nii palju, et see mõjutab tema und või kui ta on häiritud episoodi tõttu või kui ta usub ekslikult, et temaga juhtub midagi tõsist.

Sharpless märgib, et mõnikord kaob see lihtsalt sellega, et patsiendile teatatakse, et muretsemiseks pole põhjust: "Enamasti on tegemist lihtsalt ebatavalise kogemusega, mis aeg-ajalt juhtub."

Kui oleme suutnud esimese etapi ületada ja tahame jätkata, siis umbes 10 minutit hiljem siseneme teise faasi, mis on kõige pikem ja suhteliselt rahulikum; kaotame teadlikkuse ümbritsevast, silmad ei liigu enam, südame löögisagedus ja hingamine on rahulikud, kehatemperatuur ja vererõhk langevad ning lihased jäävad lõdvestunud.

Meie aju, mis on vaba fantaasiatest ja hallutsinatsioonidest, langeb rahulikku teeta-laineteise sadamasse, mida katkestavad vaid mõned kiirendused, mida nimetatakse spindliteks, ja äkilised hüpped, mida nimetatakse K-kompleksideks. See rahulik uni hõivab meid umbes 50% kogu tsüklist. Siin oleme turvaliselt.

Pärast faasi 2 rahulikku kulgemist astume tund aega pärast uinumist sügavasse unne, mille aeg-ajalt esinevaks osaks on norskamine, mis on sel perioodil sagedasem. 3. faasis laadime akud uuesti, hormonaalne süsteem häälestub ja meie aju kõigub aeglases delta-lainete laines, laias ja sügavas.

Tundub, et oleme lõplikult sukeldunud sellesse rahulikku puhkesse, millest on raske ärgata, ja et me magame ülejäänud öö rahulikult. Miski ei võiks olla tõele kaugemal: kõige hullem on alles ees. Siin algab parasomniate, unehäirete eelistatud territoorium.

Kuid see ei ole rohkem kui väike tüütus võrreldes võimalusega, et äkki istud keset ööd üles, higistades ja hirmust karjudes.

Tegemist ei ole õudusunenägudega, mis ilmnevad hiljem, vaid millegi veelgi kurjakuulutavamaga, mis esineb eriti lapsepõlves ja tavaliselt taandub noorukieas: öised õudusunenäod. Kuni 5% lastest kannatab nende all, mis täiskasvanueas väheneb 1-2%-ni.

Dr. Suresh Kotagali, Mayo Clinic Sleep Medicine Center'i (USA) lasteneuroloogi sõnul näitas suur uuring, et kuni 80% lastest võib kannatada üksiku parasomnia all ja et kui tegemist on üksikute nähtustega, ei ole põhjust muretsemiseks.

Vanemate jaoks on öine hirmuäratav kogemus, eriti kui lapsed ei tundu neid ära tundvat ega reageeri lohutuskatsetele.

Mida sellistel juhtudel teha? Kotagal pakub sellele ajalehele mõned juhised vanematele: "Nad peaksid püüdma jääda rahulikuks, veenduma, et laps ei ole keskkonnas, kus teda võidakse kahjustada, näiteks trepikoja lähedal. Hirmu kulgeb ja lakkab tavaliselt mõne minutiga.

Ravimeid ega sekkumist ei ole vaja. Tegelikult võib lapse äratamise püüdmine tema käitumist halvendada." Õnneks on kõige sagedamini nii, et lapsed ei mäleta järgmisel hommikul episoodist midagi.

Sarnane juhtum on unes käimine, mis mõjutab sagedamini ka lapsi. Unes käijad rändavad muutunud teadvuse seisundis, mille käigus nad võivad täita kujuteldavaid või tegelikke ülesandeid, nii lihtsaid nagu sahtli avamine või keerulisi nagu maja puhastamine.

Kirjeldatud on kurioosseid juhtumeid, nagu näiteks naise e-kirjade saatmine, ning ICSD andmetel on teatatud episoodi ajal toime pandud mõrvadest ja enesetappudest.

Tegelikkuses on kõige enam ohustatud unes käijad ise, eriti kui nad hakkavad süüa tegema, välja minema või autoga sõitma. Kotagal soovitab mitte üritada neid äratada, vaid lihtsalt püüda suunata neid keskkonda, kus nad on ohutud.

Mõnel juhul on unesõitjal ainult üks kindel eesmärk: seks. Sellel seksisomniaks kutsutud variandil on ilmsed tüsistused, sest on registreeritud seksuaalseid rünnakuid ja vägistamisi. Teine eriline olukord on söömishäirega unesõitjad, kes rüüstavad külmkappi, tarbides toorest või külmutatud toitu.

Vähem kahjulikud endale ja teistele on somniloikud, kes piirduvad unenägudes rääkimisega. Tema repertuaar võib varieeruda arusaamatust lobisemisest kuni näiteks jalgpallimängude jutustamiseni.

Internetis oli väga populaarne briti Adam Lennardi juhtum, kelle naine salvestas ja muutis isegi äriliseks need laused, mida tema abikaasa oma unenägudes lausus: "Ma võtaksin oma naha maha ja ujuksin oma elusat liha äädikas, enne kui sinuga aega veeta".

Äkki hüppavad hingamine ja südame löögisagedus, silmad pööravad igas suunas, peenis või kliitor kõvaks ja meie aju läheb meeletusse, mis õigustab selle perioodi hüüdnime: paradoksaalne uni. Kuid see on paremini tuntud oma ametliku nime all: kiire silmade liikumise faas (MOR või REM).

Tere tulemast fantaasia valdkonda. Unenäod sisenevad REM / REM-faasi, aga ka õudusunenäod. See on koht, kus mountebank jälitab meid kettsaeega või me kõnnime alasti läbi Konstantinoopoli.

Meel on avatud kõikvõimalikele veidratele kujutlustele, mis on nii elulised, et kui need on seksuaalse sisuga, võivad need lõppeda orgasmiga, mis on noorukieas tavaline nähtus.

Tegelikult on unenäod nii reaalsed, et aju peab keha lahti lülitama, et me ei saaks teha teatrit. Selles faasis meie tahtlikud lihased halvatakse; kui see ei õnnestu, on meil REM-unenäo käitumishäire.

USA unemeditsiini akadeemia andmetel erineb see nähtus unes käimisest selle poolest, et silmad on tavaliselt suletud, tegelikku seksi või toitu ei toimu ning tavaliselt ei lahku katsealused voodist, välja arvatud juhul, kui nad teevad seda näiteks selleks, et "saada võitnud touchdown-pass" või põgeneda ründaja eest.

Kui aga esinemine on vägivaldne, võib keegi vigastada. Dr. Michael Silber, Mayo Clinic Sleep Medicine Center'i (USA) neuroloog, juhib tähelepanu sellele, et 32-76% juhtudest on tagajärjeks isikukahjustus ja 11% juhtudest on vaja arstiabi.

"Kahjustuste hulka kuuluvad rebenemised, verevalumid, jäsemete murrud ja subduraalsed hematoomid (verehüübed aju pinnal)," loetleb Silber. Kuid kannatanud võivad vigastada mitte ainult ennast, vaid ka teisi: "64% voodikaaslastest teatab, et neid on kogemata rünnatud, ja paljud teatavad vigastustest.

Tunne, et keegi puudutab sind magades - sümboolika

Ma kirjeldaksin seda tunnet kui võimendavat, kaitsvat, hooldavat, rahustavat ja haaravat ning lihtsalt kirjeldamatut.

Selline ühendus saab tekkida ainult siis, kui "keemia" on õige, kui me suudame üksteist selle sõna tõelises tähenduses haistma hakata.

Ka siin mängib suurt rolli enesekindlus, sest paljud inimesed ei ole esialgu harjunud tagantpoolt kallistama.

Kui te usaldate teineteist, tundub selline kallistamine aga uskumatult turvaline ja isegi kaitsev, sest see annab turvatunde. Mõnel juhul aga tunnevad inimesed, keda kallistatakse, end kontrollituna, sest nende liikumisvabadus on piiratud.

Kallistava inimese käed on ümber teise inimese vöökoha keeratud.

See on eriti oluline, sest aitate raskel ajal kedagi, kes on teile oluline ja kes on teile abiks. Puudutus on kiindumuse, pühendumise ja armastuse väljendus. Need toimivad eelkõige tähelepanu kaudu ja vastupidi, loovad tähelepanu.

Inimesed kallistavad sel viisil eriti siis, kui pikem lahkuminek on tulemas, näiteks enne pikka reisi või kui nad kohtuvad uuesti pärast pikka aega.

Vastsündinu pannakse ema kõhule varsti pärast sünnitust, mis rahuneb kiiresti. Esimese eluaasta jooksul tunneb ta end ikka veel emaga sulatuna.

Puudutus, nagu ka kallistamine, on inimese heaolule väga oluline. Kallistades eritab see hormooni oksütotsiin, mis alandab meie stressitaset ja vähendab seega valu ja ärevust.

Regulaarne kallistamine võib avaldada positiivset mõju ka teie tervisele, tugevdades teie immuunsüsteemi ja alandades vererõhku.

Kokkuvõte

Need kaks tegurit toimivad kallistuste puhul koos. Mehed kallistavad ka pigem vasakule, sest kallistusi vaadatakse meeste seas sageli negatiivselt, isegi kui kallistust kasutatakse ainult lühikese, neutraalse tervitusena.

Psühholoogid räägivad selles kontekstis ka elementaarse usalduse tekkimisest. Kallistuste puudumine võib teid haigeks teha, nagu ka vitamiinide puudumine. Need tugevdavad teie iseloomu ja aitavad teid seega kriisiolukordades.

Tuntud pereterapeudi Virginia Satiri sõnul annab teile kaksteist kallistust päevas maksimaalse stabiilsuse ja aitab teil isegi oma isiksust arendada.